Võrtsjärve pärimusi ja jutte

Kalameeste silmailu
Kord, kui mehed olid järvel kaletamas, sattus nende võrku näkk. Mehed olid näki ilust pimestatud ja tahtsid teda oma külla silmailuks viia. Näkk palus mehi haledalt, et need ta lahti päästaks. Lubas end iga päev näitamas käia. Lasku mehed ta ainult lahti. Kuid mehed ei hoolinud näki palvetest. Seepeale sai näkk vihaseks ja ütles meestele, et kui need teda lahti ei lase, siis palub näkk Veehaldjal Võrtsjärve kaldad soiseks muuta ja sinna pilliroog, mis on sõrmejämedune, kasvama panna. Kalamehed aga ei uskunud näkki ja ei lasknud teda tagasi Võrtsjärve, vaid hakkasid kodupoole sõudma. Heitnud nad korraks pilgu kõrvale, oli näkk juba kadunud. Mehed kuulsid ainult sulpsatust, justkui oleks kala veest hüpanud. Sellest ajast sattuski Veehaldja viha kalameestele ja nende kiusuks muutis ta kaldad soiseks ja pillioogu pani kasvama rohkem kui palju. Miks kalamehed ammustel aegadel just Valmasse tulid? Vanasti olnud Võrtsjärv kade ja ütelnud meestele, kes kala püüda tahtsid, et elagu need kõik ühes kohas, siis tema annab neile kala nii palju, et kõhud täis ja jääb ülegi. Mehed küsinud sellepeale, et kus see koht siis asub, millest järv räägib. Järv käskinud neil ise kohta otsida ja siis esimest korda kalapüügilt tulles järve tänada ja kalad tagasi järve lasta. Siis pidavat tema laskma neil igavesti sealt head kala saada. Nii tulidki mehed oma naiste ja lastega Valmasse.

Valma elanike igapäevaelu
Valma mees ja tema lähikondlased asusid Valmasse elama, sest seal olid head randumise ja kalapüügi võimalused. Nad raiusid omale puutüvedest paadid, millega oli hea järvel kala püüdmas käia. Paadid olid tavaliselt paarikohalised, suuremaid paate oleks olnud tolleaegsete vahenditega raske meisterdada. Kalapüük oli igapäevane töö ja tavaliselt ei püütud korraga rohkem, kui päevaseks söömaks vaja, sest kala on ju kergesti riknev. Naised keetsid meeste püütud kalast suppi ja kõigil said kõhud täis. Mõnikord küpsetati kala lõkke kohal, lastele maitses küpsetatud kala rohkem. Milline laps see enne siis on suppi armastanud. Suvel püüti kala rohkem, aeti see puuokste otsa ja siis kuivatati see, et kui järv talvel kinni külmab siis oleks midagi süüa. Ka kuivatatud kalast keedeti suppi, aga tavaliselt näriti seda niisama. Talvel käisid mehed tihtipeale kodust kaugemal metsas küttimas. Ulukid piirati sisse ja siis tapeti odaga. Küttimine oli kasulik mitmes mõttes. Nahast sai teha riideid, mis külmal talvel olid eriti hinnas ja liha oli väga maitsev. Liha maitsestasid naised suvel korjatud maitsetaimedega ja marjadega, mida sügiseti korjati metsatukkadest ja soodest. Naistel oli aga veel üks eriline ülesanne. Nimelt valmistasid nad savist nõusid. Nad kaunistasid neid täppide ja triipudega. Tihti uhkustasid nad üksteise ees oma kausside ja keerulisemate kujundite kombinatsioonidega. See, kelle oma kõige kaunimaks hinnati, oli üle küla au sees kui meister. Mõnikord meisterdasid nõusid ka mehed, kuid enamasti siiski naised. Neil oli asi rohkem käpas ja ilumeelt ka pisut rohkem. Nende kodudeks olid ümmargused püstkojad. Palgid aeti püsti ja vooderdati kõigega, mis parasjagu kätte saadi. Tavalisemateks vooderdusmaterjalideks olid sammal ja kuivanud puulehed, aga ka hein ja pilliroog. Toitu valmistasid nad koja ees lõkkel. See oli mõnikord ümbritsetud kividest ja kõrval kaks tugevat puutokki, mille peale sai asetada kolmanda, et sangaga potis toitu valmistada. Tihti aga olid niisama lõkkeasemed ja toitu küpsetati toki otsas.

Valma mees ja tema naine
Ammustel aegadel, kui eestlasi oli alles vähe, elanud Valma külas üks mees oma noore naisega. Neid põlati nende suure vanusevahe pärast. Ühel päeval, kui mehed olid järve ääres kala püüdmas ja naised talitasid kodu juures, tulnud Vanakuri ise külla ja tahtnud seda oma urkaks muuta. Naiste kisa peale jooksnud mehed kohale ja palunud Vanakurjal neid rahule jätta. Vanakuri vastanud sellepeale, et antagu talle mehe ja naise hing, siis tema poeb tagasi maapõue. Seepeale viskunud põlatud mees oma noore naisega Vanakurja lõugade vahele. Vanakuri aga jätnud nende kehad maha ja pugenud tagasi sinna, kust oli tulnud. Sellest peale olid mees ja naine suure au sees. Selle märgiks maeti nad külaõue, kust nad saaksid ka tulevastel põlvedel eestlasi Vanakurja halbade plaanide eest kaitsta.

Võrtsjärve kaldad
Kord ühel kuumal suvepäeval, tulnud neiu Valmas pangedega järve äärde ja hakanud järve oma koduõue tassima, et ei peaks kaugele ennast kastma minema. Ta kõndinud ikka edasi ja tagasi, muudkui vedanud aga järve tühjemaks. Tulnud jälle aga tühjade pangedega ja läinud, panged veest üle ajamas. Algul järv ei mõistnud tema kavatsust ega olnud kade, kuid vaadanud ja mõtisklenud, et mida küll üks neiu niipalju veega teeb. Viimaks küsinud neiu käest, et mida tema selle suure hulga veega õige teeb. Neiu vastanud, et tema selle oma koduõue tassib ja jätkab niikaua kuni terve järv seal, et siis seal hea supelda oleks. See aga järvele ei meeldinud ja järv tõmbas vee kallastest kaugemale, nii et neiu enam vett ei näinud ja arvas, et ongi juba järve oma õue tassinud. Nii igal suvel kardab Võrtsjärv jälle ämbritega neidu saabuvat ja seepärast lähevadki järvekaldad laiemaks ja vesi kaob kaugemale, nii et suplemiseks õige kaugele peab kõndima, enne kui vette saab.

Lood kirjutas Silvia Varik